Shannon Vallor, tehnoloogiafilosoof, pakub, et AI-d võiks käsitleda mitte kui lihtsalt inimkeelt kajastavat "stohhastilist papagoi", vaid pigem nagu peeglit, mis peegeldab meile meie enda sisendeid. See mõte seab kahtluse alla idee, et AI-l võiks olla oma meel või moraalne üleolek. Vallor väidab, et AI-st tulenev eksistentsiaalne oht peitub pigem inimkonna kalduvuses tajuda seda tõelise mõistusena, mis viib inimtegevuse vähenemiseni. Ta rõhutab, kui oluline on tunnustada inimvõimet luua tähendust ning teha moraalseid ja ühiskondlikke muutusi, hoiatades AI-le objektiivsuse ja progressi sildi all järele andmise eest. Tuginedes eksistentsialistlikule mõttele, eriti José Ortega y Gasseti "autofabriceerimise" ehk eneseloomise ideele, hoiatab Vallor selle eest, et ühiskond hakkab käsitlema inimesi pelgalt etteennustavate masinatena, olles sarnased AI-le. Ta kritiseerib masin-eetika valdkonda, hoiatades, et eetika rahvahankimine võib viia eetiliste eksimusteni, soovitades selle asemel hoida moraal pidevalt vaidlusalusena ja avatud väljakutsetele. Vallor toob esile praktilise tarkuse vooruse ehk phronesis'e, mis on hädavajalik meie moraalsete reaktsioonide kohandamiseks uute olukordadega.

Ta väljendab muret, et kognitiivse automatiseerimise tõttu jääme ilma võimalustest sellist tarkust arendada, mis viib intellektuaalse ja moraalse oskuste kaotuseni. Kuigi mõistab transhumanistlikku impulssi ületada inimlikke vigu, soovitab Vallor tunnustada seda, mis teeb inimlikust seisundist tähendusrikka. Ta väidab, et moraalsus on sügavalt põimunud inimolemise ja -suhetega, tuginedes vastastikusele hoolivusele, mitte universaalsele kontseptsioonile, mida AI saaks paremini mõista. See peegeldab tema optimismi inimeste juhitud moraalse arengu potentsiaali suhtes.