Vaid mõned päevad pärast katoliku kiriku juhi ametisse asumist pühak Leo XIV pööras kohe tähelepanu tehisintellektile (TI). Oma inauguratsioonipressikonverentsil tunnistas ta TI suure potentsiaali ning rõhutas vajadust tagada, et see tookes kasu kõigile. Oma esimese pöördumise kardinalidele selgitas ta oma nime Leo XIV valikut, mis on inspireeritud 19. sajandi lõpu paavst Leo XIII-st. Leo XIII seisis silmitsi tööstusrevolutsioonist tulenevate väljakutsetega ning heiskas töötajate õigusi, olles toona kasvava kapitalismi ja uute tehnoloogiate ohver. Sarnaselt viitas Leo XIV sellele, et kirik peab taas kaitsma inimõigusi, õiglust ning tööd ka tänapäeva TI juhitavas revolutsioonis. Esmapilgul võib tunduda, et TI ja katolikus on ebatõenäoline paar—Silicon Valley ei ole tuntud Vatikani juhiste kuulekusest. Kuid ajalooline vaade näitab, et kirik on juba pikka aega aktiivselt teinud koostööd tehnoloogiaga, toetades innovatsiooni ning samal ajal kritiseerides kahjulikku arengut. TI tõstatab sügavaid küsimusi inimese elumise olemuse kohta, pakkudes vaimseid teadmisi olulise tehnilise pädevuse kõrval. Keskaegses katolikus kirikus oli tehnoloogiline areng oluline keskpunkt; ideid, et tehnoloogia võiks taastada inimese algset täiuslikkust, toodi esile. Munklased edendasid motot “ora et labora” ( Palve ja töö), tootes näiteks tidaalkaevu ning seades aluse metallurgia, vesiveskite, kella ja trükipressi arengule. Ka praegu austab katolikus kirik neli inseneride kaitsepühapaika.

Nagu märgib katoliku eetikaekspert Brian Green, on kirik ajalooliselt positiivselt suhtunud tehnoloogiasse, kuid olenemata innovatsioonidest, mis võivad ohustada inimelu, on ta need tagantjärele põlastanud, näiteks sünnituskontrolli või tuumarelvi. Paavst Franciscus aitas kaasa kiriku lähenemise moderniseerimisele tehnoloogiale. Tunnistades vajadust vältida eraldatust, pidi ta kokkuvõtteid tehnoloogianõustajatega nagu Mark Zuckerberg ja Tim Cook, korraldas Vatikanis hackathone ja kiitis 2015. aastal avaldatud enciklikus Laudato Si vastutustundlikku tehnoloogilist arengut. Samas hoiatas Franciscus, et ilma regulatsioonita arenev TI rikastab vaid väheseid ja jätab tähelepanuta inimeste vajadused. Ta oli vastu mõttele, et TI võiks saada täiusliku, jumalikku autoriteeti, ning rõhutas inimliku agensuse taasväärtustamist. Franciscus kutsus üles “uuele kristlikule humanismile”, mis tasakaalustaks inimese ratsionaalsust ja religioosset juhtimist. Kirikuga seotud arutelu TI üle on ülioluline, kuna TI tõus toob kaasa tõsiseid moraalseid ja vaimseid küsimusi: kuidas vältida võimu kontsentratsiooni, tagada majanduslik õiglus, otsustada, millist tööd usaldada TI-le ning millist säilitada inimväärikuse nimel, ning isegi uurida TI rolli kunstilises loomises. Need küsimused seonduvad religiooni kesksete inimkonnalähistega ning vaimsed teadmised võivad sellest arengust kasu olla, pakkudes moraalse kompassi, kuigi religioon ei väida, et on olemas ainsaid vastuseid. Ajalooliselt oli paavst Leo XIII seda näide juba 1891. aasta enciklikus Rerum Novarum, kus ta kaitses tööliste õigusi tööstusrevolutsiooni ajal ja seadis aluse religioossele aluspõhimõttele puhkepäevade jaoks, et inimesed ei muutuks pelgalt kaupadeks. Nüüd on paavst Leo XIV-l ainulaadne võimalus uuendada ja rakendada neid põhimõtteid 21. sajandi TI väljakutsetele.