Harjutöö uurib tehisintellekti (TI) ning rõhutab, et kuigi TI on juurdunud loogikasse, sageli ei suuda see „suhelda loogiliselt”. TI võib tõhusalt koordineerida abivägesid katastroofide ajal, näiteks India õhujõudude C-130, mis toimetas 2025. aastal maavärina tabatud Myanmarisse abivarustust, kuid see ei toimi omal algatusel ÜRO väärtuste järgi. Kuid AI-d võiks koolitada sellesse “südametunnetusse”, kui inimestel on olemas pühendumus selle juhtimiseks. 22. septembril 2024. aastal võeti ÜRO üldassambleel vastu „Tuleviku leping“ – järjepidevus ÜRO põhikirjale, mis sisaldab kohustusi tegeleda käesolevate ja tulevaste probleemidega, sealhulgas AI-ga. Kuigi selle vastuvõtmine oli kuni viimase hetkeni ebaselge, näeb leping ette, et AI ja uus tehnoloogia on olulised tööriistad kestliku arengu ja globaalse edasiviimise jaoks (artikkel 27, pilt 51). Selle esseekirjutaja Dan Becker, kes on inspireeritud nende ideaalide poolt, alustas AI uurimist koos oma kaasautoriteedega, Theo-ga. Dan leidis kiiresti end olevat lõksus kõrgete ideaalide ja AI tegelikkuse vahel, märgates, et paljud kriitilised vaatenurgad on laialdases arutelus puudu. Theo märkis paradoksi: kuigi AI tugineb loogikale, sageli ei suuda see selgelt suhelda, vaid tekitab segadust selle asemel, et pakkuda selgust. Nad viisid läbi mõttekatse, kujutledes AI rolli humanitaarkriisi, näiteks suure üleujutuse puhul, mis katab toidukaupade tarne.

Praegune AI optimeerib logistikat eelmääratud külgväljunditega, kuid ei omanda vaadet, mis väärtustaks väärikust, aktiivsust, empaatiat ja õiglust. Nad soovitasid muuta AI põhilist maailmavaadet selliseks, mis oleks kooskõlas Tuleviku lepinguga ÜRO väärtustega, eesmärgiga mitte vaid lisada kaastunnet pealiskaudselt, vaid luua eetiline „prisma”, mis pidevalt suunab AI otsuseid. See juhatas Dan’i uurima „teadvust” ja selle tihti valesti mõistetavat seost eetika ning teadlikkusega. Ta leidis, et sõnad „teadvus” ja „häälestus” (conscience) ladina juuri on seotud: mõlemad tähendavad „teadmisi koos” või „ühist teadmist”, viidates kollektiivsele teadlikkusele ning mitte pelgalt eneseteadlikkusele. Nad väitsid, et AI peaks keskenduma vähem inimteadvuse jäljendamisele ning rohkem tehisliku häälestuse (conscience) arendamisele – eetilise otsustamise, väärtuste järgimise ja vigade parandamise alusele. Erinevalt praegustest AI-süsteemidest, mille eetiline käitumine sõltub olukordadest ja on piiratud konkreetsete ülesannetega, toimiks integreeritud häälestus kompassina, mis järjepidevalt suunab AI ühise inimsuhete eesmärkide ja väärtuste poole. Sellise AI häälestuse üles ehitamiseks oleks vajalik koolitus HLÜ dokumentide alusel – põhikirja, Inimõiguste ülddeklaratsiooni ja Tuleviku lepingu – mis oleksid aluseks selle arendamisel. Nad katsetasid mõttega, kas tänapäevane AI suudab kirjutada ÜRO põhikirja preambulat. Olemasolev AI võiks koostada ühtse, kuid sisutühja versiooni, millel puudub tõeline ühine eesmärk. Selle vastu võiks olla AI, millel on integreeritud häälestus, mis haarab sõnade vaimsuse ja püüdlused, peegeldades inimkonna kollektiivseid väärtusi, mitte vaid loogikat. Tagasipöördudes nende katastroofiabi scenario juurde, näitasid nad, et AI, millel on häälestus, annaks abi prioriteedid mitte üksnes tõhususe pärast, vaid vajaduse ning väärikuse tõttu – toetades põgenikke või isoleeritud kogukondi, kohandades abivahendeid kohalike vajaduste järgi ning soodustades kahepoolset suhtlust mõjutatavate kogukondadega. Selline lähenemine loob usaldust, võimaldab koostööd ning parandab tulemusi ning aitab lahendada üldisi hirme AI suhtes. Selle visiooni saavutamiseks on aga vaja ühiskondlikku tahet ja koostööd. Selle esseekirjutuse eesmärk ei ole esitada lõplikke lahendusi, vaid laiendada arutelu AI potentsiaalist humanistlike väärtuste vaatenurgast ning kutsuda lugejaid mõtlema ning osalema vastutustundliku AI arengu kujundamisel ning ettevalmistamisel.