See külalispostitus esitab Matthew Niemergi, Aleph Zero kaaslooja, vaatepildi praegusest poliitilisest ja regulatiivsest lähenemisest krüpteerimisele ja privaatsusele Euroopas, kriitikana eriti hiljutiste Ühendkuningriigi valitsuse samme Online Safety Acti raames. Apple’i otsus osaliselt eemaldada lõplikkrüpteerimine oma Ühendkuningriigi iCloud’i kontodest, selle asemel et nõrgendada krüpteerimist globaalset tasandil või rakendada tagauksed, nähakse nakkava viisakese Ühendkuningriigi valitsuse katse piirata privaatsust. Niemerg võrdleb seda üldise valitsusetiketi „Kui sul pole midagi varjata, siis sul pole midagi karta“ kritiseerimisega, nimetades seda ebatäielikuks ja ohtlikuks. Privaatsus ei seisne kuritegude varjamises, vaid isikliku info kontrolli säilitamises digitaalses ajastus, kus andmeküsimused kasvavad. Ta toob välja Edward Snowdeni vaate, et privaatsusõigused on põhivahendid võimupuuduste vastu, mitte tingimuslikud privileegid. Lükates ümber krüptorahade kuritarvitamise narratiivi, toob Niemerg välja Chainalysis’i 2024. aasta aruande, mis näitab, et vaid 0, 34% krüptotehingutest hõlmab ebaseaduslikku tegevust, rõhutades, et üle 99, 6% on legitiimsed. Võrreldes seda olukorraga, kus blockchaini privaatsustööriistu on sageli alavääristatud – selline tõrjutus oleks juba ammu kriminaliseerinud sularaha, kui seda samamoodi rakendataks. Artikkel rõhutab krüptoprivaatsuse olulist rolli õiguspäraste tegevuste kaitsmisel: palgatüli lahendamine, meditsiinilised maksed, poliitilised annetused, konfidentsiaalsed ärilised tehingud, finantsabi rõhutud piirkondades ning ajakirjanike ja dissidentide turvalised tehingud. Privaatsus võimaldab neid funktsioone samal ajal säilitades autonoomia ja turvalisuse.

Niemerg selgitab, et KYC-nõuete järgimine on vajalik, kuid ei tohi viia teadmatuseni ning avalikustamise kohustuseni. Näiteks Aleph Zero Shielder näitab, kuidas privaatsus ja vastutus saavad koos eksisteerida, võimaldades kasutajate identiteedi kinnitamist ilma avaliku tehingu jälgimiseta. Ta väidab, et kaitstud tokenid ja privaatsed tehingud kriptorahas pole radikaalsed uuendused, vaid digitaalne vaste traditsioonilisele pankadeki privaatsusele, mida ühiskond juba eeldab ja aktsepteerib. Krüpto privaatsuse keelamine pole pelgalt kuriteogude soodustamine, vaid ekslikult süüdistatav hakatus, mis peaks hoopis taastama põhikohustused. Privaatsus, mis on sätestatud Ühinenud Rahvaste Inimõiguste Deklaratsioonis, kaitseb intiimseid isiklikke andmeid, mis ilmnevad finantstehingute kaudu – õigus, mida on ajalooliselt kaitsnud sularaha ning nüüd ka privaatsustõhustatud krüptovaluutad. Niemerg seob veelgi decentraliseerumise rolli võimu jaotamisel kesksuhete ja valitsuste käest ning selle mõju üksikisiku vabaduse kaitsmisel. Blockchaini privaatsust ei peaks käsitlema probleemina, vaid olulise funktsioonina ja kodaniku õigusega ning tasakaalustades turvalisust, väärikust ja autonoomiat. Ta kutsub üles vastu seisma väärale valikule, mille järgi kas on turvalisus või privaatsus – ta toetab finantsüsteeme, mis kaitsevad varasid ja samal ajal ka isiklikku vabadust ning rõhutab, et privaatsus on inimväärikuse alus digiajastul.