Inimeste on alati rännanud — mitte ainult füüsilistes ruumides, vaid ka töö ja mõtlemise muutumiste kaudu. Iga suurem tehnoloogiline revolutsioon on selliseid rändeid ajendanud: viljapõldudelt tehasetegnustele, lihast masinatele, analoogsete harjumuste digitaalsele refleksile. Need muutused ei mõjutanud ainult meie tööd, vaid ka meie identiteeti ja väärtuse tunnetust. Silmapaistev varajase 20. sajandi näide illustreerib seda hästi: 1890. aastal valmistasid Ameerika Ühendriikides üle 13 000 ettevõtte hobusega tõmmatud sõite, kuid 1920. aastaks oli järele jäänud vähem kui 100. Ühe põlvkonna jooksul kadus terve tööstus, mis lisas tööd sadadele tuhandetele ja muutis linnakeskkonda ning võimaldas massilist kontinentaalset liikumist. Tehnoloogiline areng ei taotle nõusolekut. Tänapäeval, kui tehisintellekt (TI) edeneb, seisame silmitsi kognitiivse rändega. See muutus on vähem füüsiline ja rohkem vaimne — eemaldudes kiiresti arenevatest masinate poolt hallatavatest ülesannetest ning suundudes valdkondadesse, kus vaja inimlikku loovust, eetilist mõtlemist ja emotsionaalset taipamist. Ajalugu on täis selliseid rändeid. Tööstusrevolutsioonist digiajastuni on masinad pidevalt nõudnud uusi oskusi, institutsioone ja lugusid panusest, luues uusi võitjaid ning jätmata teisi maha. **Raamistamise muutus: IBM-i „Kognitiivne ajastu“** 2015. aasta oktoobris kuulutas IBM-i tegevjuht Ginni Rometty Gartneri konverentsil välja „Kognitiivse ajastu“. See oli mitte pelgalt turundushüpe, vaid strateegiline suunamuutus ja signaal tehnoloogiatööstusele uue arvutusfaasi saabumisest. Erinevalt varasematel programmeeritavatest süsteemidest, mis töötasid rangelt inimkooditud reeglite alusel, on kognitiivsed süsteemid õppivad, kohanevad ning parandavad end aja jooksul masinõppe (ML) ja loomuliku keele töötlemise (NLP) kaudu. Nad järeldavad, sünteesivad ning suhtlevad. Selle visiooni keskmes oli IBM-i Watson, mis saavutas 2011. aasta *Jepardy!* võistlusel inimmeistrite võidu. Kuid Watsoni tõeline väärtus seisneb selles, kuidas see suurendab inimese intelligentsi — aidates arstidel analüüsida sadu kliinilisi uuringuid või juristidel uhkeldada juhtumianalüüsiga — olles kognitiivne kaasassistent, mitte asendaja. See ümbermõtestus rõhutas koostöövõimet automaatika asemel ning edendas „täiustatud intelligentsi“ asemel „tehisintellekti“. Samas oli see ka varjatud tunnustus, et kognitiivne töö — kunagi valge kraega spetsialistide pärusmaa — on nüüd ohus automaatsete süsteemide ees.

Nn aurumasina sulatas füüsilise töö, ning kognitiivne arvutamine hakkas tungima keelde, diagnoosidesse ning otsustamisse. IBM-i avaldus oli optimistlik ning samas hoiatav: kujutlege tulevikku, kus inimvõimed on täiustatud koos masinatega, kuid kus samal ajal nõutakse uusi väärtusliikumisi valdkondadesse, mida masinad veel hädavajaliku arusaamise, emotsionaalse resonantsi ja eetilise mõtteviisi poolest ei suuda katta. See teadistus tähistas suuremat eestlastevahelist muutust — mitte vaid kehade, vaid mõtete migratsiooni —, mis pani proovile mitte ainult oskused, vaid ka identiteedi end. **Esimene suur migratsioon: põllult tehaste tsentraali** Et mõista tänapäevast kognitiivset migratsiooni eripära, peame lühidalt tagasi vaatama eelmisi rändeid. Tööstusrevolutsioon algatas esimese suure ulatusega tööhõive muutuse — küladest tööstuslikeks tehasetöölisteks. Aurumasin ja mehhaniseerimine tõid miljoneid linnadesse ning muutsid kohalikud, hooajalised ja füüsilised tööd ratsionaliseeritud, spetsialiseeritud ning tõhusust taga ajavateks. See üleminek muutis isiklikku identiteeti: küüslaugu ja kingsepatöö tegijad võeti osaks tööstusmasinatest, mida juhiti kellade ja vahetustega. Oskused, rutiinid ning sotsiaalsed hierarhiad muutusid. Muutust toetasid ka institutsioonid: haridus kasvas, et valmistada tööstuslikke oskustöölisi, tööõigus muutus, ametiühingud tekkisid ning linnad kasvasid — sageli kaoses. See oli traagiline, kuid alus modernse masina- ja tööstuslikul maailmal. Aine–vaimuga läbitud mudel tekkis mustrina: tehnoloogia asendab ja ühiskond kohaneb — vahel järk-järgult, vahel vägivaldselt — kuni saavutatakse uus tasakaal. Tööstusrevolutsioon nõudis meie kehasid; järgmisel etapil nõuab see meie meeli ja mõtteid. **Digitaalne revolutsioon: tehasest kontorini ja taskusse** Pirnide ja arvutite tulek keskajast kuni 1990ndate lõpuni taas kujundas tööviisi: mehhaaniliste ülesannete asemel võetud üle andmetöötlus ning sümbolite manipuleerimine. Sekretärid said andmeanalüütikuteks; disainerid digitaalseteks arhitektideks. Töö liikus tehastest kontoritesse ning lõpuks taskusse. Teadmiste töö sai prioriteediks ning kasvas ihalus saada oskajaks digivahendites, kasutades uusi tööriistu nagu arvutid ja arvutustabelid. See migratsioon muutsis produktiivsuse centersed vaimsed mehhanismid — mälu, organiseerimine, abstraktsioon — ning lõi ebavõrdsust, sest oskused digivahendite kasutamiseks olid jagunenud ning teistel jäi maha. Institutsioonid pidid kiirelt uuendama — koolid õpetasid „21. sajandi oskusi“, ettevõtted ümber korraldasid töövooge ning ametinimetused muutsid, kuidas ennast näha — tööinimene muutus teadmiste loojast teadmisteks. Kuigi vähem traumeeriv kui tööstusrevolutsioon, oli see ka radikaalne muudatus. **Nüüd: kõige sügavama mõjuga migratsioon** Kui liigume üha sügavamale 21. sajandisse, seisame silmitsi ka teadmiste töö automatiseerimisega. Praegune kognitiivne migratsioon väljakutseks on meie kõige erilise inimliku omaduse – ratsionaalse meele – asendumine. Tehisintellekt sunnib meid liikuma meie ainulaadsete tugevuste, nagu loovus, eetiline mõtlemine, empaatia ning otsimine, juurde. See migratsioon on põhjalik, sest see nõuab mitte ainult kohanemist, vaid ka uuel moel uurida ja määratleda meie olemust — protsessi, mis paneb proovile, mis teeb meist inimesi, kui intelligentsus enam ei ole ainus eristatav omadus.