James Walshi hiljutine viiruslik New Yorki artikkel „Kõik petavad kolleegiumis oma teed läbi“ ei olnud shokkiv, tuues ilmsiks tehisintellekti ulatusliku rolli hariduses – see oli juba kõigile, kes tänapäeva koolidega kursis, ilmselge. Pigem tõi Walsh avalikkuse ette, kuidas üliõpilased on konstrueerinud veenva põhjenduse tehisintellekti kasutamise õigustamiseks, näidates laialdast ja juhuslikku petmise suhtumist. Tõusude-Z ja Alfa generatsioonidel puudub vanemate põlvkondadele omane kultuuriline vastupanu tehisintellektile. ChatGPT teeb ära revolutsiooni, mille algatasid iPhone’id, ning loob põlvkonna, mida iseloomustavad mitte ainult kirjaoskamatust, vaid ka vaenulikkus kirjaoskuse vastu. Olles suurema osa oma täiskasvanu elust õpetanud ja juhendanud ajalugu, inglise keelt ning teatrit, väidan, et traditsioonilise koduse essee langus nõuab sügavamat reformi ning hariduse olemuse ümberdefineerimist. See muutus avab võimaluse taasühendada haridus vaimsete ideedega. ChatGPT on näidanud, kui hingetu on õpilastele muutunud esseede kirjutamine. Õppimise ja kirjaoskuse kaitsmiseks peab haridus ning kirjaoskus hõlmama hinge. Kui sihiks jääb ainult hinne, siis tehisintellekti väärkasutamine jätkub; kuid kui oluline on isiklik ja sisemine areng, võivad tehisintellekt ja õpetusvahendid olla kehtivad, kuigi piiratud abivahendid. Tehisintellekti haaramine kirjutamises lõpetab pika languse tingimustes, mis toetasid põhjalikku kirjutamist ja mõtlemist. Noored osalevad info keskkonnas, mis on neile vaenulik nende oskuste suhtes. Ise asi on esseed mõttelise väljendusena – see on jäänuk ajast, mil õpilased loeti raamatuid või vaatasid terveid filme ning sarju – standardid, mis alates 1935. või isegi 2000. aastast tunduvad nüüd saavutatamatud. Tänapäeva teismelised, välja arvatud erandid, ei pruugi osata jälgida keerulisi saateid ega klassikalist kirjandust. ChatGPT-laadse tehnoloogia laialdase kasutamise peamine väljendus, mitte vaid planeerimine või korrektuur, kuid mõtte genereerimine kirjalikus vormis näitab, et noored puudub kommunikatsiooni-, kuulamis- ja kriitilise mõtlemise oskus. Põhjus peitub mitte ainult väheses lugemises, vaid ka igapäevaste verbaalsete rituaalide kadumises – märkmete kirjutamises, päeviku pidamises, jutlustes osalemises, lugude rääkimises või tegevuste korraldamises. Seetõttu kasutavad noored vähem sõnu ning nende oskus organiseerida ja edastada teavet on vähenenud. Koolid on ebaõnnestunud asendada neid kaotatud sotsiaalseid rituaale ning muutunud diplomite tootjate keskusteks, kus sageli tähelepanuta jääb verbaalse sujuvuse langus ning koguni palkavad personalist, kes neid oskusi ei oma. Ameerika haridus alates lasteaiast kuni magistrikoolini keskendub ametinimetustele ja tööle, muutes pika vormiga kirjutamise põhilisest õppimisnäidist takistuseks. ChatGPT essee on kultuuriline illustrateerimine usust, et kool on ainult hinnete saamine, ning ülikool ainult võrgustumine ja tööle pääsemine – seda kõike saab teha minimaalsete pingutustega. Seetõttu ei näe pingelised, ekraani sõltuvad noored põhjust proovida rohkem, ning haridusikultuur ei paku mingeid tõeliselt sisukaid alternatiive. Hindedeflatsioon ja konkurents kõrgkoolis soodustavad ellujäämisstrateegiaid tõelise pingutuse asemel. Esseede kirjutamine on nagu jäänukelund – lõksus ja kaugeltki õpilaste reaalsusest.

Kui õpilased esitavad tehisintellekti abiga koostatud töid ning kaitsevad oma õigust seda teha, lükkavad nad ümber idee, et nende kogukond väärtustab püsivat kirjutamist või kriitilist mõtlemist. Oodata digitaalselt sündinud õpilastelt koherentsete, mitmeaastaste argumentide koostamist on sama ebatõenäoline kui nõuda 19. sajandi talutööde tegemist; puudub sotsiaalne traditsioon sellise ootuse toetamiseks. Seetõttu peavad õpetajad radikaalselt muutma lähenemist – suunama tähelepanu pealiskaudse saavutusest sügavamale lugemis-, kirjutamis- ja suulise suhtluse arendamisele, mis on elu alus ja annab rahuldust. Kuigi tehisintellekt võib teha ära rutiinseid ülesandeid, jääb oluline küsimus: milline kognitiivne ja suhtluslik töö on inimestele – eriti noortele – tähenduslik ning väärik? Sekulaarne haridus peaks õigustama oma eesmärki, omaks võttes sarnase hoiakuga nagu kristlik humanism, väärtustades tihedat läbitöötamist ja püsivat kirjutamist vaimu olemusliku potentsiaali toitmiseks. See vaade, mida toetab traditsioon ja ratsionaalsus, usub, et õpilastele on vaja sisuliselt motiveerivaid põhjuseid arendada tõeliselt head kirjutamisoskust. Õpetajad peavad defineerima ambitsioonikaid ja funktsionaalseid kirjaoskuse näiteid ning seeläbi tõestama nende väärtust. Kuigi „hinge“ kasutamine kõlab religiooslikult, sobib see ka sekulaarsele humanismile ning peegeldab mõtteid sellistelt filosoofidelt nagu William James ja kardinal Newman. Selle kontseptsiooni praktiline väärtus seisneb meis hea põrkumises, et me ei ohverda oma mõtteid ja keha õuduse, mittehingeliste superintelligentside võimu alla. Harjutused, mis arendavad meie inimlikku olemust, meenutavad rohkem religiooni kui tehnotõrjet ning võivad sillutada teed vaimsete ja sekulaarsete vaadete ühendamisele tehisintellekti ümber. Nagu öeldakse, „Õpilased, kes tunnevad end masinatena, kasutavad masinaid. “ Mitme viimase aastakümne jooksul on haridussüsteem muutunud üha sekulaarsemaks ja tehnokraatlikumaks, kuid nüüd võib olla aeg pöörduda rohkem kristliku lähenemise poole. Paavst Leo XIII, kes oli ajalooliselt kriitiline industrialiseerimise inimlikkust lagundava mõju suhtes, võiks juhtida seda muutust. Hingekontseptsioon on kogunemispunkt, mille ümber saame kokku: kas uskuda taevase hinge olemasolusse või kahtlustada hinges, mis vastu seisab tsüborglikule arengule. Hing esindab koherentset olemust, eesmärki ja unikaalsust ning annab motivatsiooni töötada ning kasvada. Hing, nagu lihas, saab tugevamaks ning ainult aju – suur keelemudel – on tõrksa ja ebaefektiivne. Õpilased, kes end defineerivad masinatena, tuginevad masinatele; need, kes tunnevad oma inimlikkust, võivad piirid seada tehnoloogia kasutamisele. Kümneid aastaid on toetatud mõttetute „puhverkohtade“ alusel, mida on seostatud sama mõttetute õppekavadega. Elu ja töö tunduvad kunstlikud ning tühjad; tehisintellekt sobib nende mehhanistliku mustriga väga hästi. Metafüüsika taasprogrammeerimine hariduses võib inspireerida sarnaseid tagasiastumisi ka töömaailmas, rõhutades väärikust ja tähendust. Vähemalt peaksid noored õppima, et kirjaoskus ning sügav mõttearendus on hädavajalikud tööriistad tehisintellektiga tegelemisel ning elamise täisväärtusliku osa kogemisel – ning oskama andma teadliku nõusoleku tehnoloogiale, mitte passiivselt selle allalangevaks osaliseks jääma.