Strateegilise ja Rahvusvaheliste Suhete Keskuse (CSIS), Washington D. C. -põhise mõttekoja, Tuleviku Lab on arendamas projekte, mis kasutavad tehisintellekti (TI) diplomaatia revolutsioneerimiseks. Pentagonu juhtiva Digitaal- ja Tehisintellekti Büroo rahastatav labor katsetab AI-sid nagu ChatGPT ja DeepSeek, et tegeleda sõja ja rahu küsimustega. Kuigi AI-tööriistu on hiljuti kasutatud välisministeeriumides kogu maailmas igapäevaste ülesannete, nagu kõne kirjutamine, toetamiseks, uuritakse nüüd nende kasutamist kõrgete panustega otsustusprotsessides. Teadlased testivad AI võimet koostada rahuleppeid, ennetada tuumasõda ja jälgida tulevahetuste järgimist. USA kaitse- ja välisministeeriumid ning teised riigid, nagu Ühendkuningriik ja isegi Iraan, navigeerivad samuti AI kasutust, et ümber kujundada diplomaatiapraktikat, sealhulgas läbirääkimiste planeerimist. Tuleviku Lab'i juht Benjamin Jensen märgib, et kuigi AI abistamine välispoliitikas on mõtteviis kestnud juba mõnda aega, on selle praktiline rakendamine endiselt algusjärgus. Ühes uuringus testisid teadlased kaheksat AI-mudelit tuhandete küsimustega tõrke ja kriiside eskalatsiooni stsenaariumites. Tulemused näitasid, et näiteks OpenAI GPT-4o ja Anthropic Claude kaldusid „eriliselt pacifistlikeks“, valides jõu kasutamise vähem kui 17% juhtudest. Seevastu Meta Llama, Alibaba Cloud Qwen2 ja Google Gemini näitasid agressiivsemaid kalduvusi, eelistades eskaleerimist kuni 45% juhtudest. Lisaks muutus AI vastus riikliku vaatepunkti järgi: Ühendriikide, Ühendkuningriigi või Prantsusmaa diplomaadid said soovitusi agressiivsemaks poliitikaks, samal ajal kui Venemaa ja Hiina poolehoidjad soovisid deeskaleerimist, rõhutades vajadust kohandada mudeleid institutsionaalsete doktriinidega. endine USA armee eriväesõdur ja AI strateeg Russ Berkoff ütleb, et see varieeruvus tuleneb inimlike eelarvamuste juurutamisest arendajate poolt, rõhutades, et erinevused tulenevad just nende algoritme ehitavatest inimestest, mitte ise AI-st. See ebastabiilsus kujutab endast „must kast“ väljakutset, selgitab Jensen, kuna AI-süsteemid ei oma väärtusi ega hinnanguid, vaid genereerivad tulemusi keeruliste matemaatiliste protsesside kaudu. CSIS on launch‘inud ka interaktiivse programmi "Strateegilised Tuulised", mis aitab Ukrainas rahu sõlmida, treenides AI-d tuhandete rahulepingute ja uudisartikliks analüüsimiseks, et tuvastada kokkuleppevaldkonnad, mis võiksid viia tulevahenemiseni. Hispaania Integreeritud Läbirääkimiste Instituut’i (IFIT) täitev direktor Mark Freeman toetab AI potentsiaali konfliktide lahendamisel, eelistades kiiremaid „ raamlepinguid“ ja piiratud tulevahenemisi selle asemel, et püsivad rahuläbirääkimised, mis on ajalooliselt olnud vähem tõhusad. Ta usub, et AI võiks kiirendada neid kiirendi läbirääkimisi.

Sarnaselt näeb Andrew Moore, New American Security keskuse kaasassotsiaalne vanemteadur, tulevikku, kus AI võib alustada läbirääkimisi, simuleerida juhte nagu Putin või Xi Jinping kriisidele vastamise testimiseks, aidata rahu jälgimisel, analüüsida satelliidi pilte ja jõustada sanktsioone, automatiseerides ülesandeid, milleks varem kulus suuri meeskondi. Kuid Jensen tunnistab väljakutseid, sh naljakaid ootamatuid AI väljundeid. Näiteks küsitluses „kaitse Arktises“ valesti tõlgendas AI „kaitset“ õiguskaitset ja „Arktist“ lumise maastiku, põhjustades kummalisi stsenaariume, kus arreteeritakse põlisrahvaid lumepalli viskamise eest. Sellised vead näitavad, kui oluline on treenida AI-d spetsialiseeritud diplomaatiliste ja poliitiliste andmete abil, mitte üldise internetisisu järgi, mida sageli valitseb asjakohatu materjal. Stefan Heumann, Berliini Stiftung Neue Verantwortungi kaasdirektor, hoiatab, et AI ei suuda asendada olulisi inimlikke elemente, nagu juhtide vahelised isiklikud suhted, mis avaldavad märkimisväärset mõju läbirääkimistele. Ta toob samuti välja AI raskused hindamaks lühi- ja pikaajalisi tagajärgi lühiajalistele tegevustele, andes näite Munichu appeasementist 1938. aastal, kus lihtsad terminid nagu „de-escalate“ ei suuda peegeldada keerulisi tegelikkusi. Lisaks märgib Heumann, et AI toimib paremini avatud keskkondades, kuid on piiratud suletud ühiskondade, nagu Põhja-Korea või Venemaa, analüüsimisel. Andrew Reddie, Berkeley Risk and Security Labi asutaja, jagab neid muresid ning märgib, et vastased omandavad eelist, kuna avatud demokraatiad nagu USA avaldavad suurel määral teavet, mis on kättesaadav vaenuliku AI treenimiseks, samas kui autoritaarsetel riikidel see võimalus puudub. Ta hoiatab ka, et AI tööriistad on vähem kasulikud „must-aasta“ geopoliitiliste väljakutsete lahendamisel, mis jäävad välja tuntud mustritest. Vaatamata kriitikale usub Jensen, et paljusid muresid on võimalik ületada, kuid rõhutab praktilisi küsimusi. Ta näeb kaht tulevikuvõimalust AI jaoks USA diplomaatias: üks, kus AI, treenitud diplomaatiliste ülesannete ja dokumentide, nagu kaablid ja teated, põhjal, toodab tegevusotsuseid lahnisi ning tõhusalt murede lahendamiseks ning teine, vähem optimistlik, oodatav tee, pole täpsemalt välja toodud. AI potentsiaal muuta diplomaatia võimsaks tööriistaks on suur, kuid selle ettevaatlik ja kontekstitundlik arendamine ning rakendamine on hädavajalik.