Tänavu mai alguses tõstis Mark Zuckerberg teadlikkust Ameerika Ühendriikide kasvavast üksildustunde kriisist, märkides murettekitavaid langusi näost näkku suhtlemises ning suurenevat usaldamatust traditsiooniliste institutsioonide vastu. Ta pakkus välja, et tehisintellekti kaaslased ja terapeudid, kohandatud iga inimese unikaalsete emotsionaalsete vajadustega, võiksid pakkuda kättesaadavamat ja tõhusamat tuge kui traditsioonilised meetodid. Zuckerbergi vaade peegeldab muret üha suurema isolatsiooni pärast, mida soodustavad kogukonnakogunemiste vähenemine, religioosse ja kultuurilise mõju veil ning õhuke digitaalne suhtluskiht. Ta väitis, et tehisintellekti kaaslased võiksid pakkuda personaalset vestlust, emotsionaalset tuge ning terapeeditunnet ööpäevaringselt, mis võiks asendada inimeste kõrvalabi, terapeute ja sotsiaalseid ruume, millel on kriitiline roll ühiskonna toetamisel. Selle lubaduse vastu hoiatavad psühholoogia ja neuroteaduse eksperdid, kes soovitavad AI-le liiga suure usalduse asemel pigem rõhutada inimestevahelisi suhteid. Inimsuhted hõlmavad keerukaid emotsionaalseid vahetusi, füüsilist kohalolekut ning jagatud kogemusi, mida AI ei suuda täielikult jäljendada. Näiteks peegli-neuronid näitavad inimeste loomupärast empaatia võimet, mis on bioloogiline protsess, mida on raske tehislikult imiteerida. Lisaks arendab reaalses maailmas osalemine sotsiaalseid oskusi, emotsionaalset kasvu, vastupidavust ning kuuluvustunnet – elemente, mida kriitikud väidavad, et AI-vestlused ei suuda tõeliselt pakkuda.

Nad hoiatavad, et AI kaaslased võiksid tekitada pelgalt pinnalisi emotsionaalseid sidemeid ning aja jooksul võib see suurendada, mitte vähendada üksildust. Lisaks on mure, et sõltuvus AI-lahendustest võiks kahjustada olulist sotsiaalset infrastruktuuri – kogukonnakeskuseid, vaimse tervise teenuseid ning avalikke kogunemiskohti – mis on elutähtsad tõeliste sotsiaalsete sidemete ja toe jaoks. Ressursside suunamine AI-le võib nende alusinstitutsioone veelgi nõrgestada. Samuti lisab selle väljakutse religioossete organisatsioonide langus, mis kunagi mängisid keskset rolli kogukonna sidususe ja eesmärgi edendamisel. Kriitikud soovitavad, et vähenenud osalusest tekkinud tühimikku tuleks täita kogukonna algatuste ning inimestevahelise koostöö kaudu, mitte tehnoloogia asendusvahenditega. Tõtt-öelda tunnustades Zuckerbergi õiget rõhutust üksilduse kiireloomulise probleemina ning vajadust innovatsiooni järele, rõhutavad kriitikud, et lahendused peaksid keskenduma inimestevahelise ühenduse ja kogukonna elavdamisele. Jätkusuutlik areng nõuab investeeringuid sotsiaalsesse infrastruktuuri, vaimse tervise algatustesse ning kodanikuaktiivsusse, kus tehnoloogia toimib ainult abivahendina ning mitte asendajana sügavate, mitmetasandiliste inimestevaheliste suhete jaoks. Kokkuvõttes on Zuckerbergi kommentaarid vallandanud olulise arutelu keerulise üksildusepideemia üle. Tehisintellekti kaaslased pakuvad intrigeerivat potentsiaali ja võivad pakkuda ajutist leevendust, kuid inimeste suhete rikkus jääb asendamatuks. Üksilduse tõhusaks lahendamiseks tuleb prioriteediks seada inimkesksete institutsioonide ja kogukondade tugevdamine, mis ehitavad vastupidavust, empaatiat ning püsimulikke sotsiaalseid tugivõrgustikke.