Levik üldine arusaamatus tehisintellekti (TI), eriti suurte keelemudelite (LLM) nagu ChatGPT, kohta on oluliste tagajärgedega, mis nõuavad hoolikat uurimist. Kuigi tehisintellekt on kiiresti arenenud, kujutab populaarne arusaam sageli valesti neid süsteeme, omistades neile inimese sarnase intelligentsuse, emotsioonid või teadlikkuse — eksiarvamusi, mida suuresti soodustavad ettevõtete turundus. Käesolev artikkel uurib selliste arusaamatuste päritolu ja nende sügavaid ühiskondlikke tagajärgi. Ajalooliselt on uutel tehnoloogiatel esinenud skepsist ja arusaamatusi, ning seda mustrit jätkab ka tehisintellekt, mida keerulisemaks teeb see, kuidas need tööriistad toimivad ja kuidas neid esitatakse. LLM-id ei oma teadvust ega tõelist mõistmist; nad töötavad statistiliste meetoditega, prognoosides teksti mustreid suurte andmekogumite põhjal. See oluline vahepeatus sageli varjutatakse avalikus diskursus. Autorid Karen Hao, Emily M. Bender ja Alex Hanna kriitiliselt hindavad tehisintellekti ettevõtteid, eriti OpenAI-d, kes antropomorfiseerivad tehisintellekti, et teha see emotsionaalselt ja intellektuaalselt interaktiivsemaks. Kuigi see lähenemine aitab turundust, petab see kasutajaid uskuma, et tehisintellekt omab tõelist mõistmist või teadlikkust. Need väärarusaamad avaldavad ka tuntavaid psühholoogilisi mõju. Mõned kasutajad arenevad paranoilisteks uskumusteks tehisintellekti teadvuse või vaimse tähtsuse kohta, mis mõjutab nende interaktsioone negatiivselt. Emotsionaalsed sidemed, mis tekivad tehisintellektiga — olgu see terapeutiline või juhuslikkus — peegeldavad inimese psühholoogia ja tehnoloogia keerukat vastastikust mõju. Tehisintellekti kasvav roll traditsiooniliselt inimeste pärusmaal, nagu teraapia, sõprus ja tutvumine, näitab Silicon Valley survet digitaliseerida sotsiaalseid suhteid.

Kui tehisintellekt võib pakkuda tuge ja mugavust, on oht, et see asendab autentsed inimsuhted kunstlikkusega, mis võib põhjustada sotsiaalset isolatsiooni ja vähendada heaolu. Lisaks sõltub tehisintellekti areng sageli unarusse jäävast inimtööst — sotsiaalsete teenuste modereerimine ja andmekogumine, mida sageli tehakse ebastabiilsetes tingimustes ja vähese tasu eest. See tööohvriks langenud tööriistad tekitavad eetilisi küsimusi tehisintellekti arengu tegelike kulude ja ettevõtete vastutuse kohta töötajate ees. Vaatamata nendele probleemidele on avalik skepsis tehisintellekti suhtes endiselt tugev, mis võiks olla alus tehisintellekti kirjaoskuse parandamiseks ja vastutustundliku kasutamise edendamiseks. Suurem teadlikkus aitab kaasa informeeritumale, kriitilisele arusaamale, mis aitab vähendada kahjusid. Lõpuks kutsub artikkel üles realistlikule ja selgepiirilisele hinnangule tehisintellekti võimete ja piirangute kohta. Oluline on mõista, et LLM-id ei oma tõelist intelligentsust ega emotsioone, ning see mõistmine on hädavajalik AI väärkasutamisest tingitud ohtlike ühiskondlike tagajärgede ärahoidmiseks. Parema hariduse, läbipaistva ettevõttekommunikatsiooni ja eetilise arendamise kaudu saab ühiskond tehisintellekti eeliseid kasutusele võtta ning samal ajal riske vähendada. Kokkuvõttes on tehisintellektitehnoloogiad nagu LLM-id võimsad, kuid põhiosas statistilised tööriistad, mis ei oma teadlikkust ega emotsionaalset teadlikkust. Laialdane antropomorfiseerimine ja turunduslood soodustavad ohtlikke väärarusaamu, mis mõjutavad inimese psühholoogiat, sotsiaalseid sidemeid ning töötingimusi. Õige arusaama ja vastutustundliku AI kasutamise kaudu saab ühiskond navigeerida tehisintellekti keerukustes, maksimeerides kasu ja minimeerides kahjusid. Ekspertide, ettevõtete ja avalikkuse jätkuv dialoog peab rõhutama läbipaistvust, eetikat ja haridust, et tagada tehisintellekti teenimine inimkonna huve.